120 – Ott Valdma Kogemustega liider Kose valla jaoks
Kogemustega liider Kose valla jaoks. Vallavanema kandidaat. Ott Valdma on Kose valla oma inimene. Siin ta on üles kasvanud ja siinse kogukonna arengule pühendunud. Tal on ligi 16 aastat kogemust kohaliku omavalitsuse juhtimises ja arendamises.„Pea 16 aastat tagasi valiti mind Kõue vallavanemaks. Sellest ajast olen töötanud Kõue ja Kose valla inimeste heaks vallavanema ja abivallavanemana kokku kaheksa aastat ning sama kaua Kose Vallavolikogus erinevate komisjonide esi- ja aseesimehena. Viimased kuus aastat olen olnud juhtivatel ametikohtadel Märjamaa Vallavalitsuses. See on andnud mulle kogemusi ja teadmisi, kuidas keerulisi olukordi lahendada, otsuseid õiglaselt teha ja muutusi ellu viia,“ räägib Valdma.Tema sõnul peab omavalitsus olema eelkõige lahendustele suunatud. „Kui alustasin tööd Märjamaal abivallavanemana, ütlesin oma meeskonnale, et me oleme lahendustele suunatud omavalitsus. Hiljem lisasin juurde, et me oleme ka omavalitsus, kes teeb õiguspäraseid otsuseid,“ meenutab ta.Töötamine kolmes erinevas omavalitsuses on andnud talle laiapõhjalise kogemuse ja loonud sidemed, mis aitavad kiirelt leida vastuseid ka keerukamatele küsimustele.„Soovin, et otsused sünniksid avatud aruteludes ja toetaksid kogu valla kestlikku arengut,“ rõhutab Valdma. Tema jaoks on Kose valla peamised väljakutsed koolide säilitamine, huvihariduse kättesaadavus ka tagamaa lastele, üldplaneeringu ajakohastamine maaelu toetamiseks ning teede olukorra parandamine. Investeeringute puhul peab ta tähtsaks, et need oleksid hästi läbi mõeldud ja tehtud targalt, nii välditakse hilisemaid lisakulusid ja vigu.Ott Valdma on tuntud oma praktilise mõtlemise, avatud suhtlemise ja otsustavuse poolest. Ta on kogenud omavalitsusjuht, kes teab, kuidas vallas asju päriselt edasi viia.„Kandideerin Kose Vallavolikokku juba kuuendat korda järjest. Olen 40-aastane ja see tee on mulle andnud mitte ainult teadmised, vaid ka praktilise kogemuse, kuidas muutusi ellu viia. Kose valla tulevik on minu jaoks isiklik asi ja ma tahan, et see oleks vald, mis liigub edasi, mitte tagasi,“ ütleb ta.
121 – Kärt Kõverjalg
Kärt Kõverjalg on kogu oma elu olnud seotud Kose vallaga. Ta on siin kasvanud, koolis käinud ja nüüd kasvatavad siin oma juuri ka tema lapsed. Ta soovib, et Kose vald oleks koht, kus on hea elada nii täna kui ka tulevikus – kodu, mis toetab peresid, loob lastele kindla kasvukeskkonna ja hoiab meie maapiirkonna eripära.
Kärdi pere tegutseb põllumajandus valdkonnas, mis on õpetanud teda väärtustama maad, loodust ning andnud kogemuse, kui tähtis on ettevõtetele stabiilne keskkond. Ta soovib, et Kose vald väärtustaks kohalikku ettevõtlust ja looks tingimusi, mis aitavad noortel siin oma äri alustada. Olles üles kasvanud looduse keskel, teab ta kui oluline on seda hoida. Ta soovib, et arendused toimuksid tasakaalustatult ja et meie metsad, põllud ja pärand säiliksid ka tulevastele põlvedele. Kärt on veendunud, et Kose valla tugevus on inimesed. Tema suur soov on, et igas külas ja alevikus oleks tunda ühtekuuluvust ja turvatunnet. Kodukoha eest seismine tähendab tema jaoks nii heakorra ja avaliku ruumi hoidmist kui ka kogukonna algatuste toetust. Kose valla tulevik sõltub meie lastest. Oluline on tagada, et lasteaiad ja koolid oleksid kaasaegsed ning annaksid lastele võimaluse saada hea haridus koduvallas. Toetan noorte huviharidust ja spordivõimalusi, sest need loovad tervikliku kasvukeskkonna.
122 – Rene Uukareda
Rene Uukareda on elanud Ardus kogu oma nooruspõlve kuni 24. eluaastani. Seejärel tegi ta 18-aastase põike Järvamaale, kuid 2020. aastal naasis tagasi kodukohta. Haridusteed alustas ta Ardu Põhikoolis, jätkas Kose Gümnaasiumis ning seejärel Polütehnikumis, kus omandas energeetiku eriala. Töökogemuse on ta saanud Tallinna elektritaristu ettevõttes, kus on liikunud ametiredelil töömehest valdkonnajuhiks.
Tagasitulek Ardusse tõi Renele selge arusaama, et kogukond vajab ettevõtlikke inimesi. Ta otsustas käised üles käärida ja asus tegutsema, liitudes Ardu Alevikuseltsiga. Koos tegusa meeskonnaga on algatatud ja lõpule viidud mitmeid projekte. Kohalike algatusel valiti ta Ardu alevikuvanemaks – see on märk usaldusest ja kinnitab, et tema tegevused on inimestele korda läinud.
Alevikuvanemana on Rene seadnud eesmärgiks, et Ardu oleks koht, kus noortel on äge elada, vanematel turvaline ja hea ning kuhu ka võõrad inimesed tahaksid kolida. See visioon jääb talle oluliseks ka edaspidi.
Volikokku kandideerib ta esmakordselt, sest tema hinnangul on alevikuvanema tööriistad liiga lühikesed, et tuua Ardu välja ääremaa staatusest ja vaeslapse rollist ning parandada üldisi arenguid.
Kose valla arengukava ja rahvastikuanalüüs näitavad, et Ardu ja Habaja piirkonnas elanike arv ning lasteaeda ja kooli minevate laste hulk väheneb. Samal ajal kasvab elanikkond Kose ja Kose-Uuemõisa piirkonnas, kus on juba praegu tekkimas ülekoormus taristule ja asutustele. See on selge märk, et vajalikud planeerimised ja tegevused on jäänud tegemata. Rene kirjeldab olukorda piltlikult: ühes servas uputab, teises on põud – puudub tasakaal.
Tema hinnangul ei pea lahendused alati tähendama suuri investeeringuid. Ka suunatud tegevustega saab olukorda muuta, näiteks toetada noori peresid kõrgema sünnitoetusega, kaotada äärealade lasteaedades kohatasu või soodustada ehitustegevust äärealadel.
Oluliseks peab ta ka Paunküla järve äärse ala arendamist atraktiivseks ja korrastatud puhkekohaks nii kohalikele kui külalistele. Tegemist on valla seisukohalt tõelise aardega, mis on seni jäänud tähelepanuta.
Need on peamised teemad, mis ajendavad Rene Uukaredat kandideerima. Ta mõistab, et valla rahakassas paistab põhi ja seetõttu võivad planeeritavad tegevused tunduda justkui „mission impossible“. Kuid tema veendumus on, et kui tegutseda koos, targalt ja sihipäraselt ning „taguda naela“ pidevalt ja tugevalt, on kõik siiski võimalik.
123 – Siiri Alberg
Siiri on Kose vallas elanud juba 16 aastat. Tema peres kasvab neli last, kellest vanimad on juba sirgunud tublideks tööinimesteks. Tal on majanduse bakalaureusekraad ning võõrkeeleõpetaja magistrikraad. Igapäevaselt töötab ta Kohila Mõisakoolis inglise keele ja bioloogia õpetajana. Hariduses peab Siiri oluliseks iga lapse tugevuste märkamist ning talle sobiva tee leidmist. Teda köidab andekahariduse arendamine ning ta on osalenud ka Kose hariduskomisjoni töös. See on andnud talle laia vaate kohaliku hariduse arenguvõimalustele.
Siiri väärtustab terviklikku elukeskkonda. Ta on seisnud kohaliku looduse hoidmise eest, sh panustanud lageraie piiramisse lähimetsades. Tema jaoks on oluline, et lapsed ja pered saaksid kasvada turvalises ja rohelises keskkonnas. Südamelähedased on talle ka eakate ja puuetega teemad – ta peab vajalikuks, et igal inimesel oleks võimalus ühiskonnaelus osaleda ning vajadusel saada tuge. Siiri usub, et tugevas omavalitsuses tunnevad kõik elanikud end väärtuslikuna ja hoituna.
124 – Urmas Põlluaas
Urmas Põlluaas on sündinud 1966. a Tallinnas. Lapsepõlv möödus vanavanemate kodus, Triigi külas, Keldrimäe talus (Triigi–Kõue mõisa kõrval). Samas mõisahoones asunud koolimajas alustas ta oma kooliteed. 1991. a lõpetas ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi (tänane Tallinna Ülikool), kehakultuuri teaduskonna. 1992. a õppis ta kolm kuud USAs. Aastatel 1986–1988 läbis ta Nõukogude armee.Pärast ülikooli lõppu töötas ta mõnda aega õpetajana, sealt liikus EV politseisse, edasi Vanglate Ametisse, kus juhtis koolituskeskust. 1994. aastal siirdus ta tööle panka. Ettevõtjana tegi algust 1997. 1999. aastal naasis ta kodukanti Triigi külla, kus alustas farmi pidamist. Sellega tegeleb ta tänaseni.Ta on abielus ja peres kasvab neli tütart.Kose vallaga on ta seotud aastast 2002, kui liideti kaks piimakarjakasvatusega tegelevat üksust – Keldrimäe talu ja OÜ Kuivajõe Farmer.Need aastad Kõue, hiljem Kose vallas, on viinud teda kokku valdade (hiljem valla) rõõmude ja muredega. Aastatel 2005–2007 oli ta Kõue valla volikogu liige. Hiljem on ta osalenud valla majanduskomisjoni töös.OÜ-s Kuivajõe Farmer töötab 13 vallas alaliselt elavat inimest. „Tihti arutame töö kõrvalt ka isiklikke asju, mis on seotud ümbritseva elukeskkonnaga,“ ütleb ta. „Jõudumööda olen püüdnud külakogukondi nende ettevõtmistes toetada ja abiks olla.“Sooviga veel enam panustada valla ellu otsustas Urmas Põlluaas kandideerida valla volikokku Valimisliidu Kodukoht Kose nimekirjas. „Meie valimisliidul on mõtteid ja tahet oma programmi ellu viia. Arvan, et minu elu jooksul kogutud kogemused võiksid siin abiks olla,“ selgitab ta.„Oma panust vallas näen ennekõike ettevõtluse arendamises. Samuti võiksin oma haridusteele tuginedes kaasa rääkida hariduse ja huvitegevuse vallas. Et mõtted saaks tegudeks, on vaja konstruktiivset arutelu, sõbralikku asjaajamist koos ning arusaamist, et kõigile peab olema koht siin päikese all.“
125 – Kaido Põrk
Kaido Põrk on sündinud 1979. aastal Viljandis riigiteenistujate perekonnas. Kuni gümnaasiumi lõpuni õppis ta kodukandis, seejärel suundus maamõõtmist õppima Eesti Maaülikooli.Alates 2004. aastast on ta töötanud oma valitud ja hingelähedasel ametil maamõõtjana. Sama aasta sügisel ostis ta koos abikaasaga kodutalu Kose valda Liiva külasse.2012. aastal taasavastas Kaido Põrk endas talupidaja, kes ta lapsena vanematekoduski oli, ning asus perega kasvatama lambaid. Tänaseks on koos abikaasaga suurendatud pere nelja lapse võrra ning põhikari eri liiki sõralistest on pea kakssada looma.Juba aastaid tegutseb ta peamiselt laste ja nende tuleviku nimel. Lisaks oma laste kasvatamisele käivad talu külastamas ka lasteaia- ja koolilaste rühmad, kellele maaelu ja loomi tutvustatakse.Aastatel 2010–2011 kuulus Kaido Põrk Ravila lasteaia hoolekogusse (2010. aastal oli ta esimees) ning 2011–2014 esindas ta koduvalda Harju maakohtus rahvakohtunikuna.Teisi kaaskodanikke üritab ta kaitsta vabatahtliku päästjana, kuuludes alates 2015. aastast MTÜ Alansi Vabatahtlik Päästeseltsi ridadesse.Perele leiva lauale teenib ta koos abikaasaga väikeettevõtjatena ise, seda juba üle kümne aasta, tegutsedes mõlemad oma õpitud ja hingelähedases valdkonnas. Viimased kuud on ta olnud abiks geodeesia eksperdina Rail Baltica Estonia OÜ-s, kus tema peamine ülesanne on kontrollida, kas kõik viaduktid ja ökoduktid on ehitatud nii, et tulevikus ka rongid sealt läbi mahuksid.Oma hingelt on Kaido Põrk natuke maailmaparandaja ning sellepärast on talle juba Kose valda kolimisest alates olnud oluline kodukoha areng. Samas insenerina jälgib ta väga teravalt enamikku vallas toimuvaid ehitustöid ja ei jäta ka nõu andmata, kui näeb, et midagi saaks paremini.Uutele valla juhtidele, nii volikogus kui valitsuses, on tal konkreetne sõnum: esmalt tuleb likvideerida kruusateedel serva kogunenud pinnasevallid ja võimalusel kaevata nende asemel madalad kraavid, mitte hakata kohe teid üle pigitama. Pigem tuleb hoida korrastatud kruusateed suvel tolmuvabad soolatades, mitte matta raha nn mustkattesse, mida juba järgmisel aastal peab lappima.Mõistlik oleks: korrastatud kruusateed muuta tolmuvabaks soolatades neis lõikudes, kus igapäevaselt liigub rohkem kui üks pere; hööveldada kruusateed õigeaegselt ning kohe pärast höövli töö lõppu peab lahtised kivid kinni pressima ka teerull.Kõik kohad vallateedel, kus liiguvad lapsed, peaksid saama valgustatud ülekäigud ning teede ääred võsast vabaks, et autojuht ja jalakäija näeksid üksteist juba kaugelt. Kohalikud teed tuleb korda teha nõuete kohaste ehitusprojektide järgi, mitte ülejala tehnoloogiat kasutades.
126 – Olev Roosa
Olev Roosa tuli Kosele peale Otsa nimelise muusikakooli lõpetamist suunamisega ja asus tööle Kose Muusikakooli puhkpilli õpetajana 1979. aastal. Tema esimeseks ülesandeks koolis oli puhkpilliõppeosakonna avamine kohaliku puhkpilliorkestri toel. Ta leidis noodimaterjali ja vähekasutatud pille ning külanõukogu ostis ka esimesed hädavajalikud õppevahendid.1980. aasta sügisel alustas Roosa abidirigendina tööd Kose Pasunakooris ning juba kolme aasta pärast moodustas õpilasorkestri Lauristini nimelise kolhoosi vahendite abil. Samal ajal töötas ta ka Tallinnas Jaan Tombi nimelise Kultuurihoone noorteorkestri abidirigendina, et leida väljundit ja sobivaid muusikateoseid noorte kasvatamiseks ka Kosel.1996. aastal algatas ta pillimängu õpetamise projekti ka Ardu koolis ning tegutses Eesti Skaudi orkestris. Puhkpillimuusikaga sisustati skautlikke suurüritusi ning ühtlasi said ka Kose piirkonna lapsed tutvuda skautlusega. Aastast 1997 on ta Harju maakondliku puhkpilliorkestri juhatuse liige. Suurearvulises orkestris mängimine on inspireerinud ka Kose pilliõpilasi, pakkudes neile võimalust osa saada esinemistest nii kodus kui välisriikides.2020. aastal moodustatud Kose Huvikoolis on Olev Roosa jätkuvalt aktiivne pilliõpetaja ja Noorte Puhkpilliorkestri mängijate koolitaja. „Olen tänulik puhkpilliõpilastele, kes leiavad peale õpinguid tagasitee Kosele ja jätkavad oma pillimängu Kose Pasunakooris või leiavad uusi väljakutseid muusikas,“ rõhutab ta.Kuulus helilooja Vincenzo Bellini on öelnud, et kui oleks rohkem muusikuid, oleks palju vähem vaja juriste, sõdureid ja arste. „Oma vanusest hoolimata leian endas energiat ja nooruslikkust, et toetada Kose valla vanemate elanike tegemisi kui ka nooremat põlvkonda,“ ütleb Roosa. „Huvitegevus noorte hulgas on võimalus, kus inimene areneb mitmekesisemaks ja teineteist mõistvamaks. Olen mitme puhkpilliorkestri tegevmängija ja tean hästi puhkpillimuusika teraapilisest mõjust nii mängijate kui ka kuulajate tervisele, mis on teatavasti kõige kallim vara.“
127 – Sven Andresen
Olen insener ja koolipapa. Minu elutöö on segu loomisest, juhtimisest ja õpetamisest. Pärast
instituudi lõpetamist asusin tööle Spordivahendite Katsetehases Vihur konstruktorina. Elu tegi
kannapöörde ja me kolisime Kosele, töökoht siis Lauristini-nimeline kolhoosi automajand. Edasi
õpetajaamet Kose Teeninduskoolis, Ardu Koolis, Tallinna Tööstushariduskeskuses. 2005-2009
logistik-analüütik ja osakonnajuhataja aktsiaseltsis SEBE. Seejärel töö Tallinna Tehnikakõrgkoolis
autovaldkonna juhi ja lektorina. 2016-2020 jälle Mootor Grupis OÜ Busland arendusjuht. Täna
Tehnikakõrgkooli lektor ja ettevõtja.
Olen panustanud meie valla tegemistesse selle moodustamisest alates. Volikogu liikmena olin
esimeste uue riigi otsuste tegemise juures.
Täna võin uhkusega vaadata tagasi meie valla arengule. Aeg-ajalt valdab mind (nagu ilmselt Teidki)
arusaamatus, rahulolematus. Kas kõik otsused ja plaanid ikka teenivad laia üldsuse huve, on meil
ikka kindel siht silme ees? Kuhu me tahame jõuda?
Täna, kandideerides volikokku Valimisliit Kodukoht Kose liikmena, tahan olla just tulevikku vaatav
meeskonnamängija. Väldime uppumist üksikasjadesse, ärme sildista, jätame isiklikud ambitsioonid.
Anname endast parima ka praegustes kasinates oludes. Olen valmis arukateks kompromissideks ja
koostööks.
SVEN ANDRESEN
Kosekas aastast 1986.
128 – Rait Renter
Rait Renter ütleb: „Olen sündinud ja kasvanud Kose vallas. 2017 lõpetasin Kose Gümnaasiumi. Septembrist käesoleval aastal asusin Magnetic MRO ridadesse.“„Kandideerin Kose vallavolikokku, sest hoolin oma koduvallast ja soovin kaasa aidata muutustele valla elus,“ selgitab ta.Renteri sõnul on tema soov, et Kose vald lähtub oma tegevustes kogukondade ootustest ja vajadustest, kaasates erinevate piirkondade esindajaid. „Kohalike asjade üle peavad otsustama kohalikud inimesed,“ rõhutab ta.„Pean oluliseks, et kohalik kultuuripärand on hästi hoitud ja sellega tullakse ka mujalt tutvuma,“ lisab ta.Samuti peab ta tähtsaks, et „on tagatud mitmekesine haridusvõrk ja valikuvõimalused noortele“ ning et „on turvaline, roheline elukeskkond.“
129 – Anne Ermel
Anne Ermel alustas 1988. aastast tööd Kose valla elanike jaoks tervishoiu valdkonnas. Kõue vallas tegutses ta aktiivselt ka vallavolikogu tasandil ning ühestest vähestest omavalitsustest oli tütarlaste emakaelavähi vastane vaktsineerimine suuresti tema töö tulemusel Kõue valla lastele tasuta valla kulul. Tänaseks on see riiklikult tasuta.Ta on Eesti Arstide Liidu ja Eesti Perearstide Seltsi kauaaegne liige. Tema peres kasvab 3 last ning 4 lapselast. Tänasel päeval on tema peamine huvi tegeleda oma lastelastega.Anne Ermeli töö ja kogemus on olnud alati inimeste teenistuses. Ta on aastakümnete jooksul oma teadmised ja pühendumuse suunanud Kose valla tuleviku heaks. Ta on järjekindlalt seisnud kodukoha eest, väärtustanud haridust ja tervist ning kujundanud kaasaegse ja hooliva elukeskkonna, kus igal põlvkonnal on turvaline ja hea elada.
130 – Reeno Puusep
Ta on sündinud küll Tallinnas, aga esimesed mälestused viivad ta Kolu külasse.”Põllu servas vana talumaja, mille hoovis kasvasid uhked arooniapõõsad, kandis mu vanemate unistust oma lastele kodu rajada. Sealt liikus elu edasi Vardjasse. Seal möödusid lapsepõlve mängud, sõprused ja naaberkülade vahelised avastused. Noorukieas rajasid vanemad kodu Ardusse. Just seal kujunes minust see inimene, kes ma täna olen,” räägib ta.”Minu koolitee algas Kose Gümnaasiumis, kus õppisin kohusetunnet ja tundsin, et olen osa millestki suuremast. Põhikooli lõpetasin Ardu koolis. Seal sain aru, mis on tõeline kogukond, sest see oli üks koolipere, mis hoidis üksteist,” meenutab ta. Hiljem viis tee ta EBS Gümnaasiumi. Koolipäevad algasid ja lõppesid bussisõitudega Tallinna, võimalus, mida tänastel kodukoha noortel enam sellisel kujul ei ole. Praegu õpib ta Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis ettevõtlust ja projektijuhtimist. “Usun, et areng ei tohi kunagi peatuda.”Täiskasvanu elu on möödunud ettevõtja rollis. Oluliseks peab ta spordi- ja mänguväljakute spetsialistina töötatud 12 aastat Soomes. Tema panusega spordiväljakud on olnud areeniks paljudele silmapaistvatele sportlastele. Lisaks on valminud tema käe all mänguväljakud, mis on saanud rahvusvahelist tunnustust ja valitud maailma parimate hulka. “Tähtsam on teadmine, et need paigad annavad lastele ja noortele turvalise ja inspireeriva keskkonna,” ütleb ta.Ka koduvallas pole ta kõrvale jäänud. Koos sõpradega asutatud Ardu Alevikuselts tegutses tema kaasvedamisel esimesed kuus aastat. Selle aja jooksul valmis ronila ja skatepark, toimusid kogukonnaüritused, kodukohvikud ja uisudiskod. “Kõige tähtsam oli aga see, et inimesed said julgust ja indu oma kodukohta ise kujundada, ka mujal Kose vallas,” ütleb ta.Täna kasvab tema peres kaks väikest tütart ja kõrval on armastav elukaaslane. Nemad on tema kõige suuremaks inspiratsiooniks ja jõuallikaks. “Nende kaudu mõistan, kui tähtis on luua keskkond, kus lapsed saavad turvaliselt kasvada ja oma unistusi järgida,” ütleb ta. Ta soovib, et tütred teaksid – ka väikeses kogukonnas võib sündida suuri asju. “See on vastutus, mida kannan oma südames igal sammul.”Tulevikku vaadates näeb ta, et Kose vald seisab valiku ees. Kas jääme paigale, nagu oleksime kinni ajalooraamatusse kirjutatud 20 aasta tagusesse aega või liigume edasi koos teiste arenevate valdadega? Tema arvates on vaja ausat ja avatud juhtimist, mis kutsub kogukonda kaasa looma, mitte ainult kuulama. “Vajame visiooni, mis ei karda mõelda suurelt, valda, kus noored tahavad jääda, kus ettevõtlus saab hoogu ja kus igas külas on elu,” ütleb ta.Tema sõnum on lihtne ja selge.”Kui meil on läbipaistvus, väärikus ja ühine suund, siis kasvab Kose vald mitte ainult suuremaks, vaid ka tugevamaks ja ühtehoidvamaks. See on minu kodu, minu lugu ja minu kogukond.”
